Miks oma lao pidamine ei ole alati parim lahendus?
Oma ladu annab paljudele ettevõtetele turvatunde. Oma ruumid, oma inimesed ja tundub, et nii on odavam. See loogika on arusaadav, kuid sageli petlik. Oma lao pidamine ei ole iseenesest halb otsus, aga see ei ole automaatselt parim otsus. Omades ise hoonet tekib petlik tunne, et laopind ei maksa midagi. Oma ladu ei ole tasuta ka siis, kui hoone on ettevõtte bilansis. Tegelikult maksab see iga päev. Hoone amortisatsioon, küte, elekter, kindlustus, valve ja hooldus on kulud, mida on vaja tasuda iga kuu olenemata laos olevast kauba mahust. Need pannakse tihti üldkulude alla ja laotegevus ei paista aruandluses kallis, sest laokulud ei esine eraldi real. Nii tekib moonutatud pilt tegelikest kuludest. Üldreeglina jäävad tähelepanuta riiulid, tõstukid, riistvara ja IT-lahendused, mis on laos hädavajalikud. Kui laokulu hinnatakse ainult otseste kulude järgi, tekibki tunne, et oma ladu pidada on odavam. Reaalsuses see nii aga ei ole, osa kulust on lihtsalt teistel ridadel.
Teine koht on paindlikkuse puudumine oma lao korral. Ükskõik kas ladu on täis või pooltühi, fikseeritud kulud jäävad samaks. Kui mahud kukuvad, maksad laenu või renti samas osas edasi. Kui mahud kasvavad, tekib järgmine probleem. Kaubad ummistavad töökoridore ja takistavad normaalset rütmi laos. Sellest tulevad ületunnid, närvilisus ja vead. Need probleemid ei kajastu kohe laokulus, vaid hiljem kliendikaebustes, tagastustes ja mainekahjus.
Väikeses laos töötab tihti üks kuni kolm inimest. Kui üks neist on puhkusel või haige, ei kao töö aga kuskile. Tavaliselt asendatakse laotöötajat kontoritöötajaga, kellel puudub laotöö oskus ja vilumus. Tulemused on etteaimatavad: vastuvõtus tekivad eksimused, komplekteerimine muutub aeglasemaks ja vigade arv kasvab. Kliendi jaoks tähendab see teenusetaseme kõikumist. Ja see kõikumine tuleb tavaliselt välja just siis, kui koormus on kõrgem või kui ajad on pingelisemad. Professionaalsel laoteenuse pakkujal on selleks olemas varuplaan, selge tööjaotus ja piisav meeskond.
Siin ongi suur vahe professionaalse teenusepakkujaga. Teenusepakkujal on laotöö jaoks eraldi rollid, ülekatted ja juhtimine. Seal ei tohi protsess sõltuda ühest inimesest, sest klient ei maksa teenuse eest selleks, et “vaatame, kuidas läheb”. Teenus eeldab stabiilsust. Ja stabiilsus tuleb struktuurist, mitte heast tahtest.
Kui ettevõte peab eraldi ladu Eestis, Lätis ja Leedus, dubleerib ta sama struktuuri kolm korda. Kolm meeskonda, kolm halduskoormust, kolm töökorraldust. Lisaks suurendab see laovaru, sama kaup peab olema kõigis ladudes olemas. Lisaks hoitakse igas riigis „igaks juhuks“ piisavat tagavara. Selle tagajärg on suurem kogulaoseis ja rohkem seotud käibekapitali. Konsolideeritud ladu Baltikumi tasandil annab teise loogika: varu on ühes kohas, liikumine on läbipaistvam ning kogulaoseisu saab sageli vähendada. Väiksem laoseis vabastab raha. Ja see raha on enamasti ettevõtte põhitegevuses paremini kasutatav kui riiulis kauba all seistes.
Laondus ei ole enam ainult „tõsta ja pane“ töö. Kiiruse ja kvaliteedi määrab töökorraldus ning süsteem, mis seda toetab. Professionaalne laoteenuse pakkuja kasutab võimekamat laohaldustarkvara, protsesse juhitakse ning mõõdetakse. Vähem tühja kõndimist tähendab rohkem komplekteeritud ridu sama ajaga. Oma laos jääb see areng tihti tegemata, sest kaubad liiguvad ja aega protsessi ümber ehitada ei leita.
Logistikapartneri kaasamine muudab püsikulud muutuvkuludeks. See on strateegiline nihe, kus ettevõte maksab vaid reaalselt hoiustatud alusekohtade ja sooritatud liigutuste eest. Kui kaubamaht langeb, langeb samas proportsioonis ka käsitluse osa arvel. See muudab kulu prognoositavaks ja paremini juhitavaks. Sellega väheneb risk, et makstakse kinni jõude ootamist kui tööd on vähem.
Oluline on jääda siinkohal ausaks. Oma ladu võib olla täiesti põhjendatud. Eriti siis, kui ladu on äri tuum, kui mahud on stabiilsed, kui protsessid on hästi juhitud ja kui kompetents on majas olemas. Probleem tekib siis, kui oma ladu hoitakse harjumusest ja hinnatakse seda valede mõõdikute järgi. Kui kulud on laiali tõstetud, risk on nähtamatu ja teenuse tase sõltub paarist inimesest, siis ei ole see “odav ladu”. See on juhitamatu risk.
Laoteenuse sisseost ei tähenda kontrollist loobumist. See tähendab otsust osta tulemust. Ja suunata juhtimise aeg ning kapital sinna, kus ettevõte tegelikult väärtust loob: tootesse, müüki ja kliendisuhtesse.
Ahti Sõõrde
laojuhataja
+372 503 0602
ahti.soorde@cfs.ee
